28.juunil 2015 kell 12 – 15 avas aiaväravad meie valla Kauneim koduaed 2014 – Liina ja Andres Lehtla Alasniidul, Puisniidu tee 33.
Perenaine Liina loob alljärgnevas artiklis meile juba praegu kauni kujutelma sellest paradiisist.
Meie aia lugu
Meie aed asub 1680m² krundil Harku vallas, Tiskre külas, Alasniidul.
See on meie esimene maja ja aed! Varem oleme saanud kätt harjutada katuseterrassi haljastades. Aianduse-alast haridust meil ei ole, küll aga suur motivatsioon ja tahtmine õppida, katsetada ja ise teha. Kõik pole veel kaugeltki valmis – mõni alustatud asi on veel lõpetamata ja mõni uus plaan veel teostamata. Aga nii see vist ühes tavalises aias alati ongi. Praegu on rajamisel kiviktaimla, lähiajal on plaanis rajada maa-alune kelder ja veesilm.
Kõik tööd aia planeerimisel, rajamisel ja kujundamisel oleme teinud koos mehega ise, sealjuures ka enamiku pinnasetöid renditud tehnikaga. Aia rajamine ja hooldus, mis puudutab istutusalasid ja taimi, on minu õlgadel. Mees on ehitanud kõik vajalikud konstruktsioonid – terrassid, laste mänguala (mängumaja liivakasti, liumäe ja kiigedega), „maasikatorni“, hekkide ja tarbeaia istutusalade äärised jm. Ka kasvuhoone on poolenisti tema kätetöö. Ja muidugi kastmissüsteemid!
Igale taimele OMA koht!
Majaehitus algas 2009, aia rajamisega alustasime 2010. Selleks ajaks olid valmis jalgteede ja platside alused, mille äärde minu jaoks loogiliselt „tekkisid“ istutusalad. Meil oli muidugi üldiselt paika pandud, kuhu tuleb tarbeaed, kuhu iluaed, hekk ja laste mänguala, kuid taimevalik ja kujundus hakkasid elama täiesti oma elu… Ühest valikust sündis järgmine ja nii on see olnud kõik need aastad – piltlikult öeldes on taimed ise valida saanud, kus nad kasvada tahavad. See tähendab, et lisaks taime üldise kasvueelistuse arvestamisele olen sõna otseses mõttes taimega mööda aeda jalutanud ja tema käest küsinud, kas see on tema koht. Siis taimepoti mõneks ajaks oma uuele „elukohale“ jätnud ja tunnetanud, kas on õige asi. Kui ei ole, siis rändab ta tagasi ajutisse peenrasse, kuhu koguneb hooajamüükidelt ja laatadelt mulle huvitavaid taimi.
Olen märganud, et kui olen mõne taime kiirustades ja vägisi ainult oma plaani arvestades kuskile istutanud, siis varsti pean ta ümber tõstma – kas seetõttu, et ta ei sobi kujundusse või siis ei tunne end silmnähtavalt hästi.
Kuigi see erineb aiaplaneerimisraamatute soovitustest, on minu jaoks selline süsteem end hästi õigustanud. Esiteks on ainult nii võimalik hankida erinevaid hooajataimi, sest sügisel reeglina kevadel õitsejaid enam ei müüda või siis pole võimalik näha õitevärvi. Teiseks aitab hooaja lõpul allahindlusega taimede ostmine raha kokku hoida. Kolmandaks on mul vaja aega, et ette valmistada uus istutusala või paigutada mõni teine taim ümber, kuhu uustulnukas võiks end sisse seada. Kolme väikese lapse kõrvalt on selline elukorraldus üsna möödapääsmatu, sest aiandisse pääseb kaootiliselt ja aiatööks on loetud tunnid, mida tuleb kasutada efektiivselt!
Enne ja nüüd, 2009 ja 2014.
Muruga või muruta
Mulla kogusime kokku enne maja vundamendi ehitamist, säilitasime ja vedasime uuesti krundile laiali peale teede ja platside mahamärkimist. Kuna paigaldasime maakütte, siis oli üsna keeruline täielikult vältida liiva ja mulla segunemist, seetõttu on meie praegune pinnas krundil kiirelt kuivav ja üsna liivane. Maa parandamiseks kasutame hulgaliselt oma komposti, looduväetisi ja vähesel määral kunstväetist (roosidele ja murule).
Samaaegsest peenardega hakkasime rajama muru, platside kaupa, sest käsitsi kõigi kivide ja juurumbrohutude eemaldamine, silumine ja hilisem kastmine-rohimine on olnud väga töömahukas. Ootel platsid katsime musta kile või koormakatetega umbrohtude hävitamiseks. Ega see väga ilus välja ei näinud, aga polnud ka alternatiivi, kuna mürkide kasutamine ei tulnud kõne allagi. Alles sel kevadel sai viimane jupike muru külvatud maja taha…
Mees muidugi naerab minu üle, sest kuigi nägime suurt vaeva muru rajamisega, siis nüüd võtan ma seda jupikaupa jälle üles, et laiendada istutusalasid uutele taimedele. Samas on see olnud minu jaoks teadlik ja läbimõeldud tegevus, sest aed kujuneb aja jooksul lähtuvalt uutest soovidest ja võimalustest. Murupinda on niitmisega kergem kontrolli all hoida kui tühja (umbrohtuvat) istutuala, kuhu veel pole jõudnud taimi hankida. Minu jaoks on selline planeerimine andnud võimaluse nii tööd kui kulutusi pikema aja peale hajutada, ilma, et aia ilme sellest liigselt kannataks.
Pealegi muru ma eriti ei armasta, sest meie kuival liivasel mullal see iseenesest ei kasva ja nõuab kõige rohkem tööd, aega ja raha (pidev rohimine, õhutamine, niitmine, väetamine, kastmine jne). Kusjuures tulemus on ikka kesine… Loodan, et tulevikus pole meil rohkem muru kui hädapärast vajalik!
Ilus vaadata ja mugav hooldada
Mul on olnud mõned ideed, mida järgin: kõipealt see, et aed peab igal aastaajal ilus välja nägema. Teiseks – akendest peab avanema ilus vaade ja kogu aeg võiks midagi õitseda. Kolmandaks – seda kõike peab olema lihtne hooldada.
Nii ongi minu peenardes koos okaspuud, lehtpuud ja –põõsad, püsikud, kõrrelised, ronitaimed ja sibullilled. Istutused on tihedad, et umbrohul poleks kohta ja kõik istutusalad on hoolega juurumbrohtudest puhastatud.
Kastmise oleme püüdnud muuta nii lihtsaks kui võimalik, juba maja projekteerimisel kavandasime veekraanid erinevatesse aia osadesse, et vesi oleks kõikjal kättesaadav ja lühemate voolikutega. Kogume kastmiseks katustelt vihmavett, mis on juhitud 8m³ mahutisse terrassi all. Kasvuhoones on automaatne tilkkastmissüsteem; köögiviljapeenrad, marjapõõsad, maasikad ja vaarikad saavad vett imbvoolikute kaudu.
Kui peale maaomanikuks saamist tekkis põhjus aiandite külastamiseks, siis tekkis suur huvi okaspuude vastu. Samuti jäid silma kõikvõimalikud huvitavad lehtpuud ja –põõsad. Seega planeerisin kõigepealt neile kohad. Kuna meie aed on nii uus, siis näeb meie aias läbilõiget viimaste aastate uudissortidest. Mul on suur nõrkus kirjulehiste ja erilise värviga taimede vastu, neid kasvab siin arvestataval hulgal. Mulle on meeldinud paigutada taimi värvi ja vormi järgi, kasutades kontrasti. Alati mõtlen, milline on taim erinevatel aastaaegadel ja valin tema naabrid vastavalt sellele – kui ühe taime ilu kahaneb, siis pääseb mõjule tema kõrval olev taim.
Mulle pakub huvi ka katsetada haruldasemate ja kliimatsooni järgi piiripealsete liikidega ja teha asju nii, nagu mulle meeldib, nt kasvatada roose koos teiste taimedega segapeenras. Ei ole veel täheldanud, et nad tunneks puudust eraldi roosipeenra järele (mis minu meelest on igav ja enamuse aastast ka kole).
Mul on unistus veel mõne minu jaoks põneva taime kasvatamisest, nagu sirmokas, jaapani vaher, hollandi jalakas Wredei, virsikupuu, viinamari, jm… Seni pole neile veel väärilist kohta leidnud.
Praegu ongi juba käes olukord, kui meeldivaid taimi on palju rohkem, kui aeda mahub. Nii et paistab, et suund on pigem kiviktaimla pisitaimedele, mida mahub palju väiksele pinnale!
Tarbeaed ja iluaed
Aia rajamisel on minu peamine huvi olnud iluaed, tarbeaed on rohkem kohustus kui rõõm, kuigi ilma selleta ju ka ei saa… Püüan enda jaoks asja huvitavamaks teha veidi erilisemaid taimi ja sorte kasvatades, nagu söödavad kuslapuud, maasikvaarikas, taralõng, pampel, sidrunväändik, sammasõunapuud, erilisemad salatid, piparmüntide sordid, marjapõõsaste tüvivormid (tikker, aroonia, valge sõstar), perepuud (kuni 8 sordiga) jms. Osa neist olen paigutanud ilutaimede peenardesse. Viljapuudest kasvavad meil õuna-, pirni, ploomi-, kreegi-, mureli- ja kirsipuud.
Meil on ka päris suur kasvuhoone peamiselt tomatile-kurgile (vahel ka tšilli, paprika, baklažaan) ja maitsetaimedele, suur vaarikapeenar ja vastvalminud „maasikatorn“ ning terrassi jätkuna ehitatud köögiviljapeenar, kus kasvab erinevatel aastatel erinev valik.
Suurem osa meie aiast on päikesele avatud ja puud veel erilist varju ei paku. Maja tagaküljel on vaid hommikupäike ja sinna olen rajanud turbapeenra, kus kasvavad muuhulgas rodod, kanarbikud, sõnajalad, õisküüvitsad, ronihortensiad, jugapuud…
Taimevaliku aluseks on minu suur-suur huvi ja armastus taimede vastu – see on ka ainus põhjus, miks neid meie aias nii palju on! Õnneks näib see armastus olevat vastastikune ja haruharva on mõni välja läinud. Kui mõni taim end oma kohal hästi ei tunne, siis rändab see uude paika. Samas, nii mõnigi üllatab oma kohanemisvõimega ja kasvab ootamatult hästi ka talle ebasobivates oludes. Istutused on tihedad taotluslikult, olen ette arvestanud, et mõne aja pärast võib kellelgi kitsaks jääda.
Vahel on tulnud ette ka eksimusi, nt õitseb mõni taim varem kui arvasin ja ei sobi värvilt kõrvalasuvatega; mõne põõsa või püsiku mõõtmed ja kasvukiirus pole vastanud ootustele; tingimused muutuvad (puud-põõsad kasvavad ja valgus muutub) jne jne. Siis peab keegi kolima või pügatud-jagatud saama. Kääride ja labida ees mul aukartust pole!
Taimeliikide ja –sortide suur hulk ei ole olnud mulle omaette eesmärgiks, esmapilgul ei arvakski, et neid on nii palju! Endalegi üllatuseks võib taime-andmebaasist lugeda, et aias kasvab pea 100 erinevat okaspuud- ja põõsast, u 25 erinevat lehtpuud, üle 100 lehtpõõsa, ligi 300 püsikut (neist suuremal hulgal hostasid, päevaliiliaid, pojenge, sõnajalgu, kanabrikke ja lugematul hulgal pinnakattetaimi), lisaks pea 40 liiki/sorti kõrrelisi, 35-40 roosisorti/-liiki, üle 20 ronitaime/elulõnga…
Oma aias toimetamine ja loomine on suur rõõm ning olen väga tänulik, et mul on see võimalus!
Tule oma silmaga vaatama kauni aia loomise kunsti ja kuulama selle aia lugu.
